Lehekülje veerg, mis vastab tagasi

Lehekülje veerg, mis vastab küsimustele.

Sajandeid on lugejad teinud raamatu lehekülje servale ääremärkmeid/marginaale — küsimusi, vastuväiteid, „ahaa" hetki. Lehekülje veerg pole alati tühi ruum. See on olnud tihti vestluse koht: lugeja ja teksti, õpilase ja mõtte vahel.

Spikker on see lehekülje veerg, mis teeb kokkuvõtteid, suhtleb lugejaga, õppijaga.

Enamik inimesi mäletab spikrit kui kiiresti kirjutatud sedelit, midagi, mida varjati — aga see pole kogu lugu.

Ühe mu õpetaja tähelepanek oli, et kui ta tabas õpilase spikerdamast, ei tähendanud see tingimata, et õpilane polnud õppinud. Sageli tähendas see hoopis vastupidist — õpilane oli materjali juba läbi töötanud, kokku võtnud, üles kirjutanud ja isegi meeles pidanud, kust täpselt see spikril asetseb. See on omaette oskuste kogum: eristada olulist ebaolulisest, sõnastada see lühidalt, teada, kust ja millist infot leida.

See ei ole laiskus. See on läbitöötamine, defragmenteerimine, rafineerimine ja mäletamine — asjad, mida iga tõeline õppimine niikuinii nõuab.

Mõned läksid selles leidlikkuses veelgi kaugemale — kirjutasid teksti küünte peale, riietesse, pastaka sisse, peidetud paberiribale sukkade alla. See oli meisterlikkus.

Spikker on ehitatud täpselt samale põhimõttele. Mitte selleks, et aidata sul midagi vahele jätta, vaid selleks, et teha nähtavaks ja kiiremaks see, mida hea õppija niikuinii teeb: võtab kokku, tihendab, jätab meelde — ja teab alati, kust vajadusel järele vaadata. Ja muidugi pisut mässav :) aga lubatud piirides.