Lehekülje serv, mis vastab tagasi

Enamik inimesi mäletab spikrit kui midagi, mida varjati — kiirustades kirjutatud sedel, mida loodeti, et keegi ei märka. Aga see pole kogu lugu.

Ühe õpetaja tähelepanek jäi kunagi meelde: kui ta tabas õpilase spikerdamast, ei tähendanud see tingimata, et õpilane polnud õppinud. Sageli tähendas see hoopis vastupidist — õpilane oli materjali juba läbi töötanud, kokku võtnud, üles kirjutanud ja isegi meeles pidanud, kust täpselt see spikker leida. See on omaette oskuste kogum: eristada olulist ebaolulisest, sõnastada see lühidalt, ja jätta meelde asukoht ka pinges eksamiolukorras.

See ei ole laiskus. See on läbitöötamine, tihendamine ja mäletamine — kolm asja, mida iga tõeline õppimine niikuinii nõuab.

Mõned läksidki selles leidlikkuses kaugele — kirjutasid teksti küünte peale, riietesse, pastaka sisse peidetud paberiribale. See polnud petmine oma parimal kujul. See oli meisterlikkus.

Spikker on ehitatud selle sama põhimõtte peale. Mitte selleks, et aidata sul midagi vahele jätta, vaid selleks, et teha nähtavaks ja kiiremaks see, mida hea õppija niikuinii teeb: võtab kokku, tihendab, jätab meelde — ja teab alati, kust vajadusel järele vaadata.